Esimese Poseidoni võistkonnana ainult omade jõududega Eesti parimate sekka jõudnud ja seal väärikalt esinenud 2008 grupp koos treener Joonasega pani märgi maha klubi järgmistele põlvkondadele. Tehke järgi!
* * *
Juba ilmunud hooaja kokkuvõtted: 2014/15; 2012; 2010 II; 2010 I
* * *
Millised oleksid selle võistkonna 2023. aasta märksõnad?
Ootuste ja reaalsuse suhteliselt hea kattuvus. Võibolla võistkond ei osanud või mina ei osanud päris hästi end enne hooaega positsioneerida, millised mängud võiksid olla, kuidas hakkab minema. Aga saime üsna kiiresti aru ja mängisime põhimõtteliselt läbi terve hooaja vastavalt oma võimetele. Võibolla isegi nõks paremini.
Lõpuks tegime nii hästi ära kui oli võimalik. Kellelgi ei olnud utoopilisi ootuseid ja eesmärke, aga keegi polnud ka suhtumisega, et üldse poleks võimalust. Reaalsus ja ootused olid vastavuses.
Võib vist öelda küll, et vähemalt hambaid näitasime Esiliigas kõigile. Millest meil võrreldes päris tipuga puudu jäi?
See on väga hea küsimus. Kui võtame Nõmme Unitedi, kes oli konkurentsitult Eesti parim, siis nende kõik 11 mängijat väljakul on palliga suurepärased ja see kindlasti annab eelise. Meil ei ole 11 täpselt samal tasemel mängijat, sealt tuleb juba puhtalt individuaalse kvaliteedi vahe.
Teistega … teistega mingit märkimisväärset võistkondlikku tasemevahet välja ei tooks. Teistel võistkondadel olid mõned head mängijad, aga keskmine tase oli meiega sarnane. See võibolla ei väljendu tulemuses – me oleme kaheksandad –, aga kõigi vastastega saime põhimõtteliselt hakkama. Ainuke, kellega kahe mängu kokkuvõttes natuke kole seis jäi, oli Raasiku. Isegi Nõmme Unitedile kaotasime mõlemad mängud ühe väravaga.
Meie mängijate keskmine tase ei jää teistele alla. Vahe võib tulla sealt, et mõne võistkonna teemant on võibolla natuke silmapaistvam. Mõni natukene teravam mängija, kes otsustab mänge, kus vahe jääb üks-kaks väravat.
Ja eelmise küsimuse juurde tagasi tulles raputan endale ka natuke tuhka pähe. Esimeses kolmes-neljas mängus sättisin kindlasti võistkonna mängima liiga konservatiivselt, kartes, et Esiliiga tase on kõrgem. Mängisime rohkem ilma pallita. Tulemused olid okeid, aga emotsionaalselt on nii raskem. Sealt edasi mängisime nii nagu tegelikult peaks mängima. Suutsime mängida võrdselt.
Kuidas aastale koondiseperspektiivis tagasi vaatad? Natuke rohkem tuli kutseid.
Jah, selle aastaga peab rahul olema. Põhimõtteliselt sai kutse neli mängijat. [Magnus] Hartwich ei saanud minna, ta oli vigastatud, aga kutse ta siiski sai. Käisid [Johann Gregor] Allas, [Rasmus] Kadak ja [Kaarel] Kahro, kes said ilusti hakkama. Kui neli mängijat saab kutse, peab rahul olema.
Kui nüüd üks-kaks mängijat veel saaksid, võiks täitsa rahul olla. Ma ei tahaks küll neid välja tuua, aga ühe ikkagi toon: näen, et Marten Saar väravavahina võiks saada. 2008 vanuses on Eestis viis-kuus väga võrdset väravavahti ja tema on üks neist. Vähemalt kutse võiks ta saada. Siis võiks selle aastakäiguga väga rahul olla, ka kümne aastaga tehtud töö perspektiivis.
Sügisel nii-öelda andsid poisid ära, edasi. Plaan on, et neid ei oota U17 liiga, vaid meeste jalgpall. Kuidas hindad nende valmisolekut?
Arvan, et nad on igas mõttes valmis. Välja arvatud see, et nad täpselt ei kujuta veel ette, mida tähendab meestega mängida. Füüsiliselt on nad valmis, vaimselt valmis, oskustelt ka. Kõik. Aga see, mis päriselt meeste jalgpallis toimub, vajab harjumist. Et vastased on päriselt ebameeldivad ja teevad asju, mida noortejalgpallis ei tehta. Noortes tahavad kõik saavutada tulemust hästi mängides, aga meeste jalgpallis on tulemus A ja O.
See on ainukene asi, millega peab vaeva nägema. Kui ka ise trennis käin, siis tirin ja sakutan nagu jaksan. Kui nad selle poole paika saavad, on kõik korras. Et mõni on veel kergema kaaluga või füüsiliselt väiksem, ei mängi rolli.
Milline mälestus kõigist võistkonnaga veedetud aastatest esimesena pähe tuleb?
Neid on väga-väga-väga palju. Mõtlen …
Võibolla on selle küsimuse jaoks veel liiga vara?
Võibolla on. Natuke huumoriga meenutaksin eelmise hooaja lõpetamist, kus näitasin neile videot Nõo spordihoones toimunud turniirist aastal 2016. Seda korraldasid Santos ja [meie nüüdne noortetöö juht] Hendrik Toots.
Toots oli ka sellel hooaja lõpetamisel. Vaatasime video ära ja siis Toots ütles võistkonnale, et vaadake: käisite turniiril, mis oli tehtud neile poistele, kes väga mängida ei oska. Santos sinna saatis oma asjaarmastajate pundid, mitte parimad. Aga nüüd on olukord selline, et Santosel võistkonda ei ole, aga teie olete Esiliigas.
See oli mängijatele kindlasti … justkui toodi šokina maa peale, nemad enda arust olid kindlasti juba 2016. aastal tegijad. Selle turniiri nad võitsid ka. Nüüd siis selgus, et väga head ikkagi ei olnud! Aga lõpuks loeb see, mis on seis kümme aastat hiljem.
See ikkagi liigutas. Oleme teinud tööd, mingites vanustes olnud konkureerimisest väga kaugel. Kasvõi üheksa-üheksale, kui me ei saanud kohe üldse hakkama. Aga see on töömeeste punt, kes said piisavalt varakult aru, et ainus viis kuskile jõuda on tööd teha. Ei saa öelda, et oleks olnud meeletud talendid, aga väga noorelt sai suhtumine paika. Kes vähegi jalgpallimaailmas sees on, saab aru, mida Esiliiga kaheksas koht tähendab. See on kindlasti saavutus.
Tahaksid mängijatele, lastevanematele veel midagi öelda, mis ütlemata jäänud?
Lastevanematele lihtsalt aitäh! Olete kümme aastat võimaldanud klubil ja mul teha neid asju, mida oleme ette näinud. Kunagi pole olnud virinat. Kui ütleme, et tahame kuskile minna, siis on alati saanud. See on ülisuur asi.
Mängijatele: kõige ägedamad aastad alles tulevad! Nüüd ei ole mõtet teha kiireid ja lolle otsuseid, vaid hoida perspektiivi ja jätkata samal rajal. Usaldada, mida räägime.
* * *
Ütleme aitäh ka toetajatele: Kodu Kuubis, Põhuplaat.ee, Oskari Veod, Hevo Tehnika, SW Energia, Presto bussid, Teamsport.ee, FIFAA, FYSIOwell stuudio, Fermid.ee, 7element, Saku Läte, Estonian Football Podcast, AV Travel, Pärnu linn, Pärnumaa Spordiliit, Raeküla Vanakooli Keskus ja Eesti Jalgpalli Liit.
Tark mäng, tark klubi!
