2022. aastal esimest korda eraldi võistlenud ja ühistreeningutega kokku puutunud 2012 ja 2013 võistkondade treener Janar Larin on rahul treeningutega, kuid tahaks, et võistlustel saadaks rohkem füüsiliselt mängimise kogemust.
* * *
2022. aasta on kohe läbi. Milliste märksõnadega selle grupi aastat meenutama jääda?
Tegelikult just siia sõites autos mõtlesin, et tegelikult halb – mitte ühtegi kuldmedalit! Treener on järelikult halba tööd teinud.
Aga kui nali välja jätta, siis sel aastal algasid meil ühistrennid. Saame nüüd nädalas vähemalt korra kõik kokku ja kuigi nimesid ehk veel üksteisel ei tunta, siis küll ka see paraneb. Väga head treeningud on – tuleme kokku ja anname poolteist tundi täisgaasiga, kõigil näod punased. Keegi ei kakerda kuskil ringi ega süga tagumikku.
Viimases trennis oli näha, kuidas klubisisene konkurents kasvab ja see on lõpuks edasiviiv jõud. Kui trenn läbi sai, vajusid kõik platsile, kuigi väljas oli ehk kuus kraadi külma. Võidutahe on neil nii-nii suur. Laste puhul on areng kiire tulema.
Võistlustel olid võistkonnad sel aastal paljuski eraldi. Kuidas treenerina sellele otsusele tagasi vaatad? Kas selline lahendus toimis, kas poisid said jõukohasema väljundi?
Kindlasti. Hea näide on viimatine 2013 turniir Haapsalus, kus mängisime endast pea jagu pikemate 2014 võistkondade vastu. Meil on hästi palju hilise arenguga lapsi ja jääme seetõttu füüsiliselt alla, seda on näha. Mängulugemisega samamoodi. Individuaalselt olime päris head, aga võistkondlikult nõrgad.
Suurem osa ei ole veel mõistnud, et võistkonnas on erinevad rollid, on vaja kaitsjaid ja ründajaid. Praegu oleme veel lastejalgpalli faasis, kus ründajad arvavad, et nende asi ei ole kaitsta ja kaitsjad arvavad, et võivad suvaliselt rünnakule minna. Nad tahavad ka väravat lüüa, aga pikka palli mängides karistavad tugevamad vastased sellised augud ära.
Aga füüsiliselt on tõesti eraldi lihtsam. Oleme konkurentsis ja loeb see, kes on väljakul parem. Ei ole olukorda, kus puhtalt jooksukiiruse ja -võimsuse poolest ei ole lootustki.
Mainisid, et ühtegi kulda ei tulnud. Samas tulemusi oli, karikaid-medaleid õnnestus võrreldes varasemate aastatega ehk rohkemgi saada. Kuidas tulemustega rahule jääd?
Täna on meil A ja O ikkagi veel individuaalne areng, tulemuse peale mängimine alles tuleb. Mind rõõmustab, kui vastase treener tuleb minu juurde ja kiidab mõnda meie mängijat. See on näitaja, tagasiside – kui mängijad suudavad individuaalselt silma paista. Kui vägevale triblingule järgneb möödalöök, siis seda ikka juhtub, hullu ei ole.
Ausalt öeldes kõiki tulemusi ei mäletagi, aasta on pikk aeg. Esimesena meenuvad pigem need, millega ei ole rahul, Käärikul ja Viljandis jäime näiteks kuuendaks. Pärnu-Jaagupis esikolmikusse tulemine ei ole suures pildis näitaja. Päris rahul olla ei saa, jah, aga rõõmu teeb see, et hakkasime mitmepäevastel võistlustel aru saama, kuidas suhtuda. See näitab, et hakkame vaikselt aru saama, mida võistlemine üldse tähendab ja mida tuleb teha selleks, et karikaid võita.
Kahjuks on vähe neid mänge, kus päriselt võitluseks läheb. Tallinnas vene poisid kohe sikutavad-sakutavad, torkavad näpu silma, me ei ole sellega harjunud. Aga nii asjad käivadki. Peame harjuma. Jalgpall on füüsiline mäng.
Rõhutad individuaalset arengut. Kes mängijatest on selles vallas möödunud aastal suuremad sammud edasi teinud?
Sellele mõtlesin ka. Rico-Martin Tamm on sel aastal teinud võrreldes enda varasema tasemega tõesti suure hüppe. Keegi teine nii palju enda arengukõverat tõstnud ei ole, kuigi arenevad muidugi kõik. Aga tema on selgelt teinud astme edasi.
Tooksin välja ka selle, et mingitel konkreetsetel hetkedel on paljud end väga heast küljest näidanud, aga stabiilsust oleks vaja. Näiteks Lucas Neutal on palliga väga julge ja tubli, Aaron Laanemaa paistab silma mingite väga heade otsuste ja lahendustega, Hendrik Krünberk on palliga julge. Mingid mängijad juba näitavad omadusi, mis neile tulevikus kasuks võivad tulla.
On sul mängijatele või lapsevanematele mõni sõnum edastada?
Treenerina võin tegelikult rahule jääda. Võistlustel ollakse enamasti kohal – kahjuks ikkagi mingit osa poistest näeb väga harva, aga see on eraldi teema. Aga on tore näha, kui lapsed on kohal, ka ühistreeningutel käiakse tublisti. Võrreldes eelmise aastaga on seis palju parem. Liiga palju ei maksa vist ka kiita, muidu on järgmisel aastal jälle vastupidi?
Õnneks nad saavad vanemaks ja hakkavad üha rohkem ise käima, ei sõltuta enam niipalju vanemate liikumistest ja võimalustest. Nüüd on vanemate roll toetada. Seda sooviks küll. Kahjuks on nii, et kui vanem ei toeta treenerit, siis ka laps arvab, et ta ei pea trennis käituma. Trennis näeb asju, mida ei tahaks näha.
* * *
Ütleme aitäh ka toetajatele: Kodu Kuubis, Põhuplaat.ee, Oskari Veod, Hevo Tehnika, Presto bussid, Teamsport.ee, FIFAA, Fermid.ee, Nord Homes, 7element, Saku Läte, Estonian Football Podcast, AV Travel, Pärnu linn, Pärnumaa Spordiliit, Raeküla Vanakooli Keskus ja Eesti Jalgpalli Liit.
Tark mäng, tark klubi!
