Uued treenerid, uued võistkonnakaaslased, uues formaadis jalgpall – jätkame tagasivaateid 2012 võistkonnaga, kellele 2026. aasta tõi palju väljakutsuvat. Räägib treener Martin Kuldmägi.
* * *
Juba ilmunud kokkuvõtted: 2017; 2016; 2015; 2014
* * *
Alustame nagu tavaliselt: milliste märksõnadega aastale tagasi vaatad?
Kohanemine. See oli tõesti aasta, kus kõigil – mängijatel, klubil, treeneritel – tuli nii palju uusi olukordi ette, et ei saa kuidagi öelda, et oleksime jätkanud sealt, kus pooleli jäi. Uued protsessid algasid.
Mängijatel sportlikus mõttes muidugi suurele väljakule kolimine, minek 8+1 pealt 10+1 peale on noorele jalkamehele väga väljakutsuv olukord juba eraldiseisvana, aga lisame sinna uued võistkonnakaaslased, uued treenerid, uus keskkond. Kohanemine on paslik sõna. Oli hetki, kus saime rohkem jalgpalliga tegeleda, zoom in, aga oli hetki, kus pidime keskenduma platsivälisele.
See oli sinu esimene täisaasta selle võistkonnaga. Mida tunned, et oled võistkonnale juurde andnud?
Ausam on öelda, mida olen teinud teistmoodi ja kuhu pannud rõhu. Ütlesin ka esimesel kohtumisel lastevanematele, et see ei ole kriisikoosolek – treenerivahetus ei olnud hädavariant, vaid selle võistkonna jaoks loogiline, normaalne protsess. Janar tegi mängijatega eelnevalt väga head tööd.
Mida ma siis tegin teistmoodi? Võibolla olen poistele rohkem proovinud sisse juurutada seda, et mugavustsoon on sportlase suurim vaenlane. Peame tahtma raskeid treeninguid, raskeid mänge, ebamugavust nii trennides kui mängudes. See on ainus asi, mis spordis edasi viib. Kui kõik on hästi ja korras, siis tegelikult arengut ei toimu, kuigi väliselt võib asi hea välja näha.
Mina ja Indrek [Joost] oleme palju vaeva näinud selle selgitamisega, et ebamugavus on hea asi. Mida raskem on, mida kangemad jalad, mida tugevam vastane, mida valusam mingi mängu kaotus, seda parem. Väga hea. Et mängijad ei kardaks ebamugavust ega langeks mugavustsooni.
Juba viitasid suurtele muutustele, mis kaasnesid Pärnu JK ühinemisega. Kui lihtne või keeruline see aasta mängijatele on olnud?
Ei saa öelda, et lihtne. See ei käi päris nii, et tood kahe võistkonna jagu poisse kokku ja ütled, et nüüd olete üks, olge parimad sõbrad. Poiste sport, meeskonnasport, seal tuleb natuke mingid jõujooned poistel omavahel paika panna ja jutuajamised garderoobis teha, millest treenerid ei saa ega tohigi teada. Kõrvalt vaadates tundus, et sellised asjad võisid alguses toimuda.
Kas need olid head või halvad, pole minu asi öelda. Neid välja juurida on natuke lootusetu, see käib võistkonnaspordi juurde. Aga iga päev edasi on toonud rohkem võistkonnatunnetust. Täna ei mõtle keegi treeningutel, kes on PJK poiss ja kes Poseidoni poiss. Oleme kõik Poseidon. Vahed on ületatud ja võistkonnasisene keemia, ühine hingamine tundub väga okei. Lihtsalt see ei juhtunud nädala-kahega.
Mida 2026 sellele võistkonnale pakkuda võiks? Mida ootad?
Jätkuvat ebamugavust. Ütlesin poistele ka, et meie treener Indrekuga ei soovi neile head aastat või edukat aastat, rohkelt naeratusi ja rõõmu, sest spordimehena nii kaugele ei jõua. Loodan raskeid hetki.
On rasked hetked, kust välja ei tuldagi, aga et mängumeheks saada ja kuskile jõuda – mitte ainult jalgpalliväljakul, ka elus – on vaja raskuseid. Need viivad edasi. Ja ma tean, et need rasked hetked meid leiavad. Küsimus on, kuidas me reageerime. Me ei saa valida, mis raskused ja millal meie teele langevad, aga saame valida reaktsiooni. Soovin, ootan ja loodan, et see oleks spordimehele omane.
Tahaksid sa midagi mängijatele, lastevanematele öelda?
Vanematele ütleksin sama, mida ütlesin esimesel koosolekul ühise võistkonnana – poisid on praegu vanuses, kus statistiliselt kõige rohkem lapsi lõpetab jalgpalliga. Üleminek suurele väljakule on noorte mängumeeste kadu. Tihti juhtub see siis, kui me väldime ebamugavaid vestlusi, kui me peidame pea liiva alla ja kehtime õlgu.
Kutsusin vanemaid algusest peale üles ebamugavatele vestlustele, kui poisil on kodus motivatsiooniga probleem, kui kodul on keeruline mängijat toetada. Kui me neid vestlusi poleks pidanud, oleksime kaotanud nii mõnedki mängijad. Selle hooaja üks suurimaid võite on, et jätkame niivõrd paljudega. Seda vastu tõenäosust. Mis on paljuski vanemate produktiivse töö tagajärg, nende oskus tulla õigetel hetkedel minu ja Indreku juurde, et muredest rääkida. Seda tuleb kiita.
Poistele … Teeme tööd. Nii lihtne ja keeruline see ongi.
* * *
Ütleme aitäh ka toetajatele: Nurme Turvas, Oskari Veod, Heworitz Technics, SW Energia, Presto bussid, Teamsport.ee, FIFAA, TeamSpirit, FYSIOwell stuudio, Fermid.ee, 7element, Estonian Football Podcast, AV Travel, Pärnu linn, Pärnumaa Spordiliit, Raeküla Vanakooli Keskus ja Eesti Jalgpalli Liit.
Tark mäng, tark klubi!
