See aeg on taas käes! Traditsioonilistes aastalõpujuttudes võtame esmalt ette 2017 sünniaastaga võistkonna tegemised, mis jätkab Henry Piiskopi juhendamisel.
* * *
Henry, räägime sellest võistkonnast teist aastat, aga esimene küsimus on sama. Milliste märksõnadega lõppevat aastat meenutama jääd?
Ei ole justkui märksõna, aga vanuse mõttes murranguline aasta. Eelmine aasta oli väga mina-ja-pall just laste vanuse mõttes, söödumängu või jalgpallialast meeskonnatunnetust veel väga ei olnud. Nüüd on ikkagi näha, et poistel hakkab söödumäng tulema. Vanusega on jõutud sinnamaani, et osatakse mõelda, mis on võistkonnale parim, mitte ainult individuaalselt. Seda on kihvt näha. Muudab kohe treeninguprotsessi ja ülesehitust, kui näed, et samm on edasi tehtud.
Eelmisel aastal rääkisid, et toredad poisid on. Aga milline on nende jalgpallialane tase või taust, mida sa neis näed?
Eks seda tingib samamoodi vanus, aga grupi tase on veel hästi seinast seina. Nimekirjas on umbes 35 poissi ja kes alles treeningutega alustavad, kes pole veel väga pikalt käinud, siis neil läheb arusaadavalt veidi aega. Kui võtta see ots, kes on juba pikemalt käinud, siis nemad on jalgpalli mõttes kindlasti sammu edasi teinud. Et võistlustel tulemust teha, ei tohiks probleemi olla.
Kuidas on sinu kui treeneri vaates läinud ühinemine Pärnu JK-ga?
Kuna see sattus täpselt kokku hetkega, mil isaks sain, ei olnud mind kaks-kolm nädalat. Esimese sulandamise võttis enda peale PJK-st tulnud Indrek Joost. Ta ei jätnudki varianti, et poistel saaks mingit mittesobivust või hõõrdumist tekkida. Ei valeta, kui ütlen et null probleemi harjumisel. Vähemalt sellest hetkest, kui mina treeningutele tagasi tulin. Ei olnud isegi aru saada, et oleks erinevad võistkonnad koos, seega läks tõesti väga hästi.
Indrekuga meil omavaheline klapp on ka hea. Oleme heas mõttes suured vastandid – tema on natuke karmim ja mina leebem. Poistele on see ka kindlasti hea kombo arenemiseks.
Poisid kasvavad. Seda rohkem trenne, seda rohkem võistluseid. Aga sa oled nüüd lisaks isarollile mingil määral hõivatud ka saalijalgpalliga [treenerina esiliigas Hagalazis]. Kuidas on aja ja tähelepanuga?
Aega üle ei ole. Väga vähe. Aga see käib elu juurde. Päästab see, et kõik tegemised on väga meeltmööda, ei tee ühtegi asja vastu tahtmist või vähese motivatsiooniga. Saalijalgpallis olen üksi toetav personal, aga meil Poseidonis töötavad ainuüksi selle grupiga veel Indrek ja Karl [Valk]. Et kui peakski kattuma, siis midagi ära ei jää. Ja loomulikult on täna nii, et üks on töö ja teine on hobi. Ajaline prioriteet ja fookus on ikkagi Poseidonil. Aga tõsi, elukene on läinud väga spordilembeseks!
Tahaksid sa midagi mängijatele, lastevanematele öelda?
Ikka tahan. Täitsa siiralt tahan tänada! Meil on palju toredaid aktiivseid vanemaid, kes tunnevad huvi protsessi vastu ja toetavad lapsi. See tehti meile kiiresti jalgpalliliidu koolitustel selgeks, et poisist suure tõenäosusega jalgpallurit ei saa, kui kodus tuge taga pole. Tore on näha, et kui kuskil võistlustel käime, on praktiliselt kõik vanemad kohal.
Peame sellesmõttes ka usalduse eest tänama, valikuid huvitegevuse osas on ju palju. Võtan seda suure kohustuse ja lugupidamisega, et nii palju poisse meiega toimetavad.
* * *
Ütleme aitäh ka toetajatele: Nurme Turvas, Oskari Veod, Heworitz Technics, SW Energia, Presto bussid, Teamsport.ee, FIFAA, TeamSpirit, FYSIOwell stuudio, Fermid.ee, 7element, Estonian Football Podcast, AV Travel, Pärnu linn, Pärnumaa Spordiliit, Raeküla Vanakooli Keskus ja Eesti Jalgpalli Liit.
Tark mäng, tark klubi!
