Kes ei saa vedama, kes ei saa pidama. Naiskond alistas võõrsil lähima konkurendi ja jätkab võidumarssi, meeskond andis eduseisu käest ja leppis viigiga.
Nädalavahetus, kus maist sai juuni, möödus meie võistkondadele võrdlemisi rõõmsates toonides. Üks kole plekk siiski jäi.
Lõppev nädal tõi esindusmeeskonnale hooaja esimese punkti – põhjust pidutsemiseks pole, aga algus on vähemalt tehtud ja saame hooaega Raekülas jätkata.
Sarnaselt kunagisele Liverpooli peatreenerile Bill Shanklyle ütleme vahel isegi, et jalgpall on suurem kui elu. Kuniks elu jälle meelde tuletab, et nii see ei ole.
Meistrivõistluste esimestes voorudes ei tahtnud võidud kuidagi tulla, aga viimaste tulemuste näitel tundub, et oleme pööranud uue lehekülje.
Mis nii viga jalgpalliga tegeleda! Naised jätkasid võidukalt, (noor)mehed said esimesed võidud kätte ja esindusmeeskondki astus väikese sammu edasi.
Klubi asutamisest naiskonna esimese mänguni läks aega 12 aastat, üks kuu ja kaks päeva – aga parem hilja kui mitte kunagi. Nüüd on algus tehtud ja seda parimal võimalikul moel.
Suurel reedel kattus Mai kunstmuru väikeste tüdrukute armastusega jalgpalli vastu – Pärnu sai olla võõrustajaks Eesti jalgpalliajaloo teadaolevalt suurimale tüdrukute turniirile.
Jalgpallis, nagu ka elus, tuleb osata olla õigel ajal õiges kohas. Suures spordis loevad tulemused, aga pahatihti saavad määravaks detailid.
Esindusmeeskond jäi kolmandat mängu järjest nullile, aga Rakverest oli kaasa võtta ka üksjagu positiivset.
