Pühapäeval toimus Lihulas järjekordne kolmanda liiga mäng kohaliku Lihula JK vastu. Ilm oli soe ja väljak suhteliselt pehme ning konarlik, mis tegi mõlemal võistkonnal mängimise keeruliseks. Enne mängu jagati tabelis 12 punktiga 5.-6. kohta. Seegi mäng lõppes 1:1, mis andis mõlemale võistkonnale 1 punkti juurde, seega jätkatakse ka pärast omavahelist mängu võrdselt.
Põhikoosseisus alustasid: Grün, Õunpuu, Mihkels, Saar, Laarmann, Mägi, Niin, Kivilo, Oja, Einfeldt, Lilleste. Pingilt sekkusid mängu käigus oma debüüdi teinud Argo Linnaste, lisaks Ülari Tohver, Ott Nauts ja Ott Kangur.
Mängu algus oli kompiv ja väravaalust tegevust oli vähe. Tegelikult kulges terve mäng pikkade söötude ja võitlustega teisel korrusel. Mänguilu ja-mõnu väga palju ei olnud ja esikohal oli „hambad ristis“ võitlus. Mõlemad väravadki löödi standardolukordadest, mis oli mängu loomulik käik, sest teistmoodi üksteisele üldiselt ohtlikuks ei saadud. Läksime esimese poolaja lõpus juhtima, kui 44. minutil tsenderdas Aron Niin palli karistuslöögist kasti, kus Lauri Lilleste pehme puutega palli väravapoole suunas. Teisel poolajal kasutasid mõlemad võistkonnad oma vahetused ära, et mängu pööret tuua, kuid suuremat muutust see kaasa ei toonud. Paraku suutis Lihula järjekordse karistuslöögi kaudu meie kaitses olnud peataolekut edukalt ära kasutada ja mängu 80. minutil viigistada. Rohkem võimalusi kummalgi poolel ei tekkinud ning 1:1 viik oli tõsiasi. Pettunud olid mõlemad võistkonnad.
Poseidoni eest enim (42) mänge pidanud Aron Tanel Niin arvas mängust nii: „Mäng Lihulaga meenutas mulle aegu, mil mängisin koos paljude praeguste Pärnu Linnameeskonna mängijatega Teises liigas. Tundus nagu pea kõik kohalikud oleks tulnud nädala tippsündmusele ja seetõttu valitses väljaku ääres meeldivalt pingeline atmosfäär. Ilm oli samuti väga suvine ja õhust justkui puudus hapnik. Ei tea, kas asi oli linnavurle hapniku üledoosis, liiva- ja asfaldiseguse murukatte raskuses või milles, aga tõsiselt väsitav võitlus oli eelkõige iseendaga ning loomulikult ka hästi mängiva vastasega. Esimene poolaeg tuli enamvähem hästi välja, teine oli juba väga keeruline. Andsin – nagu ikka – mõned üliohtlikud passid, millest ühe suutis Lill ka sisse lüüa. Usun, et olen teinud viimase paari nädalaga enda mängus kõva edasimineku ning loodan varsti ka värava kirja saada.
Teisel poolajal hakkasid kõik järjest enam väsima ja mängisime natukene rohkem kindla peale. Põhiline väsija paistis olevat peakohtunik, kes mõlema võistkonna parajalt närvi ajas. Ei mäletagi teist sellist mängu, kus mõlema tiimi mängijad oleks olnud sõbralikult ühel poolel ning vilemees üksinda teisel pool. Ise sain enne vahetusse tulemist kollase nii, et ma ei puutunud ei vastast ega palli, kontrollisin täielikult oma libisemist ja nii edasi. Eks kohtunik pärast mängu ütles ka, et võib-olla nägi valesti. Noh, juhtub… Samas nende löödud värav jääb ka kripeldama – kaheldava põhjusega saadud karistuslöök, uskumatu miscommunication kaitsjate ja väravavahi vahel ning tulemuseks suluseisust löödud värav. Samas pole hullu, sest mängu pildistanud fotograaf olla joonelt näinud, et ka meie värav oli suluseisust. Arvan, et viik on hea ja õiglane tulemus, sest kodus loodame neid kindlasti fännide abiga võita ning kahe mängu peale Lihula vastu plussi jääda.“
Järgmine mäng juba sellel laupäeval (28.05) kell 13.00 Pärnu Kunstmuru staadionil! Ootame kõiki toetajaid staadionile, et kahemängulisele võiduta seeriale punkt panna!
Tark mäng, tark klubi!
