Poseidoni 2008 võistkonnale oli lõppenud jalgpalliaasta võrdlemisi edukas. Anname intervjuu vormis sõna treener Joonas Einfeldtile ja uurime, millised on tema mõtted.
* * *
Milliste märksõnadega kirjeldaksid meie 2008 võistkonna jalgpalliaastat?
Võistkondlik areng – selgelt suurim arenguhüpe, mis on neil üldse senise jalgpallikarjääri jooksul olnud. Kuna treenime nüüd kaks korda nädalas linnas kõik koos, arenes mängijate koostöö ja üksteisemõistmine. Kui varasemalt oli areng eelkõige individuaalne, siis nüüd tuli juurde võistkondlik pool.
Mitmetele mängijatele oli see ka läbilöögiaasta, eelkõige seoses regionaaltreeningutega, kus 2008. aastal sündinud kutid osalesid. Järgmisel aastal võiks päris mitu mängijat saada koondisekutse.
Päris tähtis oli see, et õppisime 11v11 väljakul tulemust saavutama. Sel aastal oli tulemuse roll tähtsam kui eelnevatel aastatel, kuigi juba eelnevatel aastatel olid tulemused väga head.
Jutust jääb kõlama, et oled rahul. Ja eks tulemused toetavad seda rahulolu.
Kokkuvõttes olen rahul tõesti. Oli väga palju positiivset. Nii Eesti meistrivõistluste mängud mänguliselt kui ka nende tulemused.
Ei saa mainimata jätta, et 11v11 jalgpallis, kus tulemus päriselt loeb ja kus tulemust on väga raske saavutada, sest alles on jäänud ainult tõsisel tasemel tegutsevad võistkonnad, saavutasime kolm auhinnalist kohta: U14 lõunatsooni võit meistrivõistlustel, lisaks kommertsturniiridelt teine koht Saaremaa Cupilt ja kolmas koht Viljandi turniirilt. 11v11 jalgpallis on see päris väärtus, päris tulemus.
Huvi pärast vaatasin, et noortejalgpallis ehk 5v5 kuni 9v9 väljakul võitis sama võistkond kokku ligi 30 karikat, aga kindlasti selle aasta kolm karikat on kaalult ja väärtuselt palju tähtsamad. Need olid võistkonna jaoks olulised tulemused, sest selles vanuses paratamatult tekib muid huvisid, aga tänu positiivsetele tulemustele ja arengule näen, et hetkel on võistkond väga-väga motiveeritud.
Kripeldama jääb, et meistrivõistlustel kaotasime neli punkti, mis oleksid meid viinud vähemalt esiliiga üleminekumängudele. Saku, kes sinna sai, kellega meie mängisime võrdselt, hävitas vastase. Meil oleks olnud varianti mängida kohale kõrgeimas liigas.
Mainisid, et mitme mängija jaoks oli tegu läbimurdeaastaga. Kes mängijatest sind selle aasta jooksul positiivselt üllatasid?
Kui küsid konkreetselt nii, et kes kõige rohkem üllatas, siis tahaksin eraldi välja tuua Rasmus Kadaku. Ta alustas treeningutega kunagi lasteaias, siis mõnda aega ei käinud, aga siis tuli jalgpalli juurde tagasi ja mängis esmalt kaks hooaega meie teises võistkonnas. Viimased kaks aastat on ta nüüd selles võistkonnas olnud.
Ta on meeletult arenenud, väga motiveeritud ja tema läbimurdeaastat iseloomustab hästi see, et kui ta kaks aastat tagasi oli meie klubis teises võistkonnas, siis sel aastal kuulus ta regionaaltreeningutel kogu Pärnumaa võistkonna põhikoosseisu. See on meeletu hüpe ja treenerina ei näe selliseid tihti.
Järgmisel aastal ootab ees U15 liiga. Millised väljakutsed ja eesmärgid sead võistkonnale uueks hooajaks?
Võistkondlik eesmärk on sisuliselt sama mis sel aastal ehk pääs esiliigasse, kõige kõrgemasse liigasse. Väljakutse, millega seisame silmitsi, on selles vanuses kõigi mängijate motiveerituna hoidmine, nende kaasamine. Jalgpall on ikkagi meeskonnamäng ja me ei saa lubada, et keegi, kes võib-olla mingil hetkel on vähem mängida saanud, loobub. Varem või hiljem tulevad kõigile mänguminutid.
Individuaalselt on muidugi ka eraldi eesmärgid. Soovin, et rohkem kui kaks 2008 mängijat saaksid koondisekutse – eelmise aasta regionaaltreeningud seda lubaksid. Ühtlasi tahaksin, et ka 2007 kutte, kellel tänavu enam regionaaltreeninguid polnud, rohkem jälgitaks – ka seal on huvitavaid kujusid. Kolme 2009. aastal sündinud mängija jaoks on algavad regionaaltreeningud hea väljakutse.
Kõik mängijad saavad ka individuaalse tagasiside, et paremini mõista, mida ja milles on neil tarvis juurde panna. Aga võistkondlikult – esiliiga.
Mida tuleb võistkondlikult parandada, et eesmärk saavutada?
Selle aasta põhjal ütleksin, et peame realiseerimist parandama. See on väga spetsiifiline, aga samas kõigile arusaadav. Olime sel aastal enamasti vastasest parem või nendega võrdne, aga see ei väljendunud alati skooris, kui võimaluste realiseerimine soovida jättis.
Toon ühe värske näite: kui käisime aasta lõpus Viljandis turniiril, siis kohaliku Tuleviku vastu domineerisime märkimisväärselt, aga seis jäi 1:0 ja värava lõime alles 60 sekundit enne lõpuvilet. Kui kasutame võimalused varem ära, säästame närve ja on kõigil lihtsam.
Ka neljast puudu jäänud punktist, millest eelnevalt rääkisin, läks näiteks kaks kaduma mängus Kohilaga. Seis jäi 2:2, aga meie jätsime palju-palju löömata. Sellised asjad otsustavad.
Sooviksid sa mängijatele või lapsevanematele veel mingi sõnumi edastada?
Edastan soovid kõigile eraldi, nii mängijatele kui lapsevanematele, aga tahaksin sama sõnumi ka siin välja tuua. Kui mängijad on praegu väga motiveeritud ja neile ei pea seda võib-olla eraldi rõhutama, siis kordaksin ikkagi üle, et kui meie nõuame palju klubina ja mina treenerina, siis seetõttu, et meie kontekst ei ole Sindi versus Tori või Surju versus Uulu, vaid võistleme Eesti parimatega ja sellest lähtuvalt ka tegutseme. Kui vahel tundubki, et midagi on liiga palju, siis tegelikult on kõik see töö vajalik.
* * *
Ütleme aitäh ka toetajatele: Kodu Kuubis, Põhuplaat.ee, Hevo Tehnika, SportAeg, Presto bussid, Teamsport.ee, FIFAA, Fermid.ee, Nord Homes, 7element, AV Travel, Pärnu linn, Pärnumaa Spordiliit ja Eesti Jalgpalli Liit.
Tark mäng, tark klubi!
