Poseidoni 2010 I võistkond tegi treener Martin Kuldmägi juhendamisel möödunud aastal suure sammu edasi, tasuks mitu väärtuslikku karikat – ja siit on hea veel juurde panna. Vaatasime koos hooajale tagasi.
* * *
Mis on märksõnad, millega 2021. aastat meenutama jääda?
Positiivsus. Kogu koroonaolukorra keskel on see sõna halva varjundiga, aga positiivsus mõttes, et väga palju väga häid asju sai tehtud. Karikad, mis jäid näppude vahele. Mängupilt, mis hakkas hooaja edenedes üha rohkem nägema välja selline, nagu treeningutel oleme tahtnud. Aga ka mängijate individuaalne areng jalgpalliväljakul ja motiveerituse, distsipliini, suhtumise koha pealt.
Emotsionaalsus. Mingid väga valusad hetked. Kui peast läbi lasin raskemaid hetki, siis meenusid aasta viimase turniiri pronksimängu Läänemaale penaltitega kaotamine ja suvise Summer Cupi veerandfinaali 1:2 kaotus Raasikule, aga viimane oli keerulisem just selle koha pealt, et seal ma ei teadnud, mida mängijatele öelda.
Läänemaale kaotamine oli ka valus, aga treenerina teadsin täpselt, milline sõnum on vaja mängijatele edastada. Summer Cupil, keset turniiri – mängud olid veel ees – oli väga keeruline öelda midagi, mis sunniks neid uuesti end kokku võtma. See oli treenerina hästi keeruline hetk ja mängijatele samuti valus, sest langeti konkurentsist kõrgele kohale.
Lastevanemate koosolekul tõin märksõnana välja ka võibolla veidi halva tooniga ebastabiilsuse. Alustasime aastat väga hästi tulemuste mõttes; suve lõpp või sügise algus oli meistrivõistlustel tulemustelt kehv, kuigi treeningud ja mängijate pingutus olid endiselt heal tasemel. Ometi saime sügisel kolmandiku võrra vähem punkte kui kevadringis. Hooaja lõpp oli aga taas tugev, viimasest viiest turniirist neljalt naasime karikaga.
Hästi palju oli seega asju, mis lastejalgpallis täiesti normaalsed, aga tahaksid ikka, et neid kõikumise momente oleks võimalikult vähe. Neid oli ja need on arusaadavad, käisime ära nii all kui üleval. Arvan, et me ei kuulu sinna alla, me ei ole nii nõrgad, aga ka igalt turniirilt karika või medaliga naasmine ei ole meie jaoks reaalne. Kokkuvõttes palju head, aga ka õpetlikku, lisaks mõningane ebastabiilsus.
Läbi aasta ilusaid võite, valusaid kaotuseid, karikaid, ebaõnnestumisi … Kui palju see mingil hetkel näris, et kõik on justkui hästi, aga säravat tulemust pole tulnud?
Mind treenerina ei närinud, pigem häiris see, et oli näha, et mängijaid närib. Oli küsimus, kuidas mängijaid sellises situatsioonis kõige paremini aidata. Milliseid sõnu öelda, milliseid sõnu mitte öelda. Millist hääletooni kasutada, millist mitte. Millal rääkida, millal mitte rääkida.
Mängijatele olen alati öelnud, et kõik karikad, mille nad võidavad, on nende karikad. Aga nad ei saa seda kunagi nii, et laupäeval on turniir ja siis nad laupäeval teenivad selle – see karikas on saadud võibolla jaanuaris tehtud hea trenni eest. Ja vastupidi samamoodi võid pühapäeval kaotada, sest tegid terve juuni nõrgalt trenni. Need asjad on seotud.
Aga jätame karikad korraks tagaplaanile. Kui võistkonda tabab keeruline moment, olgu see kaotus või mõni poolaeg, kui oled soosikuna viigiseisul, kui oled mängijana kergelt närvis või ei kontrolli ennast kõige paremini, siis just see on treenerile kõige keerulisem moment leida asju, mida öelda. Treenerina karikaid tuleb ja läheb, mõne võidame, mõnest jääme ilma, aga mängijaid närib see rohkem.
Teisalt on see hea, et meil on 20 mängijat, kes kõik tahavad saavutada tulemust, kes on orienteeritud edule. Selle koha pealt ei vaja mängijad motiveerimist, võibolla ainult veidi tagant surumist, et endast veel rohkem anda. Aga kui siis mingil hetkel tulemust ei tule, on vaja leida need asjad, millega panna neid mõtlema järgmistele võimalustele.
20 mängijat, kes tahavad võita, on kahtlemata treenerina positiivne. Mis on sind sel aastal võistkonna juures kõige rohkem üllatanud? Kas keegi mängijatest on individuaalselt teinud märkimisväärse sammu edasi?
Lõpust alustades ütleksin nii, et kõik 20 mängijat on teinud suure sammu. Paljusid mängijaid ma aasta tagasi novembris ei teadnud võibolla nii hästi, aga julgen öelda, et sellest hetkest on edasi arenenud kõik 20 mängijat. Ja heas mõttes on näha, et nemad näevad üha rohkem minu käekirja. See on meie klubi pluss, et saame mängijatele pakkuda erinevat nägemust puhtalt läbi selle, et nad treenivad erinevate treenerite käe all.
Võistkondlikult on kõige suurem edasiminek see, et 6+1 jalgpallilt tulles üle 8+1 jalgpallile oli algus väga konarlik, aga mängime nüüd märksa loogilisemalt, mõtestatumalt, mängijad saavad oma rollidest võistkonna sees üha paremini aru. Loomulikult on olukordi, kus mängijatel on heas mõttes endiselt mina ja pall põhimõte, aga üle on tuldud suuremasse mängu hästi. Arvan, et see protsess oleks võinud halvemal juhul võtta palju rohkem aega ja olla konarlikum. Keskendusime sellele.
Juurde on pandud ka rahulikkuses ja emotsioonide kontrollimises, aga selles osas on võistkonnal veel palju edasi minna.
Milliseid sihte või eesmärke julged seada 2022. aastaks?
Kuna jalgpalli mõistes on nad endiselt väikesed lapsed, siis peale ümara individuaalse arengu ei tahaks väga survet peale panna. Loomulikult tahaks mängida kõrgematele kohtadele, et oleksime aasta lõpus kohal, mis 2023. aastat silmas pidades annaks võimaluse olla kõrges konkurentsis, aga mitte midagi ei muutu sellest, kas me seal oleme või ei ole. Töö käib samamoodi edasi.
Oleks vägev hõigata välja, et tahame jõuda esiliigasse ja kui jõuame, oleme suure töö ära teinud. Aga oleme suure töö ära teinud ka siis, kui me sinna ei jõua. Raskeks läheb mingil hetkel niikuinii ja tööd on vaja palju teha. Sportlikku edu muidugi otsid ja ootad, sest iga mäng käib tulemuse peale, aga selles vanuses ei ole see veel esmatähtis.
Tahaksid sa mängijatele või lapsevanematele veel mingisuguse sõnumi saata?
Lapsevanematele alustuseks suur aitäh juba selle koha pealt, et laps on kodu peegel ja kui mina saan mängijaid kiita nende suhtumise, distsiplineerituse ja motivatsiooni eest, siis on selge, et see ei tule ainult nende enda seest, vaid on seotud ka koduga. Kodus on selle kõigega töötatud palju kauem kui klubis.
Mängijatele ütleksin, et teeme samamoodi tööd edasi! Huvitavad kujud on ja ootan, mis saama hakkab. Raskused tulevad, aga raskused aitavad kiirendada õppeprotsessi. Probleemid aitavad kiirendada õppeprotsessi ja selle võistkonnaga ma neid ei karda, vaid mingis mõttes isegi ootan, sest seeläbi areneme veel kiiremini.
* * *
Ütleme aitäh ka toetajatele: Kodu Kuubis, Põhuplaat.ee, Hevo Tehnika, SportAeg, Presto bussid, Teamsport.ee, FIFAA, Fermid.ee, Nord Homes, 7element, AV Travel, Pärnu linn, Pärnumaa Spordiliit ja Eesti Jalgpalli Liit.
Tark mäng, tark klubi!
