Tagasivaateid aastale 2025 jätkame meie 2014 võistkonnaga, kelle jaoks algab nüüd ka tulemusele mõtlemise ajajärk. Et astuda mingid sammud, peab ennast ebamugavasse positsiooni panema, selgitab treener Joonas Einfeldt.
* * *
Juba ilmunud kokkuvõtted: 2017; 2016; 2015
* * *
Hakkame ikka pihta sellest, et milliste märksõnadega aasta meelde jäi.
Ta oli teadlikult mõeldud šokiteraapia aastana. Üks asi oli mängida Eesti meistrivõistlustel nii A-tasemel kui võimalik, kõigi põhisatside vastu – sealt šokki isegi ei tulnud, saime aru, et oleme konkurentsis. Aga augustikuisel Volkswagen Cupil Rootsis, kus Malmö ja Stockholmi AIK parimatega mängisime, koolitati meid ette ja taha. See tekitas šoki, kus umbes kaks kuud ei saadud aru, mis juhtus.
Pärast seda kahte kuud tuli täpselt see reaktsioon, mida ootasime ja eeldasime. Tekkis veel tõsisem suhtumine kui varasemalt. Kes hakkas tegema lisatreeninguid, eratreeninguid, meil on kodused kavad … Kõigil tekkis reaalsustaju kiiremini kui Eestis tiksudes ja pooleldi edukas olles. Sellesmõttes läks šokiteraapia aasta asja ette.
Nüüd arenguvestlustel on minu ülesanne pigem hoogu ja tuure maha võtta, enam juurde ei pea nii panema. Tekkinud on arusaam, mida jalgpall tegelikult tähendab.
Kas sellest tulenevalt oleme aasta tagasi välja öeldud eesmärgile – mängida 8+1 jalgpallis Esiliiga koha peale – lähemal kui aasta tagasi?
Pean ütlema, et fifty-fifty. Taseme mõttes, kus me oleme, ütleksin jah, aga kuna jalgpalliliit tegi muudatuse, millega nii Esiliigas kui Teises liigas on ainult kaheksa võistkonda, siis ka ei. Reaalsuses läheb kõvaks võitluseks mitte ainult Esiliiga, vaid ka Teise liiga koha peale. Eestis on selles vanuses 3-4 väga-väga head satsi ja siis umbes 20 võrdset punti.
Taseme mõttes oleme niisiis lähemal, aga kohti on vähe ja väljaspool Tallinna mõnevõrra keerulisem. Aga eesmärk see kindlasti on. Paar võistkonda on, kes väljastpoolt Tallinna võiksid kaheksa hulka jõuda. Mitte palju, aga on.
Kui mäng hakkab nüüd käima Esiliiga või Teise liiga koha peale, siis milline on edaspidi tulemuse ja õppeprotsessi tasakaal?
Tasakaal jääb ikkagi tugevalt õppeprotsessi poole, kogu nädala tegutsemine – neli ühist trenni, kodused kavad, lisatreeningud – jääb õppimiseks. Aga jah, nädalavahetuse mängudel peame võibolla natuke rohkem mõtlema selle peale. Isegi mitte selle nurga alt, et keegi mängida ei saaks, vaid pigem treeneritena konservatiivsemalt lähenema. Näiteks formatsiooniga.
Oleme mänginud moodsas keeles rock-n-roll-jalgpalli, kus palju ründajaid ja vähe kaitsjaid – sellepärast oli meil ka väravate vahe selline nagu ta oli, et lõime, aga lasime. Ei olnud üldse tulemuse peale. Nüüd peame hakkama nädalavahetuseti natuke mõtlema selle peale.
Oleme nüüd ka proovinud, aga veel on lastele võõras – kui lülitame rocki peale tagasi, siis on kõigile arusaadavam ja parem ka kõrvalt vaadata. Aga peame selle peale mõtlema, kuidas käitume, kui seis on 0:0 või 1:1. Kui tahame mängida kohale kaheksa või 16 seas, siis on iga detail oluline.
Mida tähendas selle grupi jaoks tõsiasi, et meil oli ka eraldi 2015 võistkond?
Just, oli – proovisime eelmisel aastal 2014 ja 2015 võistkondadega, aga nüüd on jälle 2014 Sinine ja 2014 Must. Mis on siis kaks erinevat võistkonda. Eks see mõnevõrra lihtsustab igapäevast tööd, et kõik teavad, mis perspektiiviga nad järgmiseks nädalavahetuseks tööd teevad.
Varem andsin näiteks kuu aega ette teada, kes kus mängib, oli natuke rohkem segadust ja ootusärevust. Nüüd on kõigile piltlikult teada, et selle hooaja mängid selles võistkonnas. Admin-poolt lihtsustab, jalgpalli ei tohiks ülemäära palju mõjutada. Seda, kuidas lapsed asju tajuvad. Meil oli ju ka varem kaks võistkonda, lihtsalt liikumist toimus tihedamalt.
Tahaksid sa midagi mängijatele, lastevanematele öelda?
Klassika, et püsime teel ja ärme tõuse pilvedesse ega lange põrgusse. See aasta toob ka põnevat. Märtsis läheme Leetu Ateitis Cupile, kuhu on registreerinud näiteks Como Itaalia kõrgliigast. Tuleb neid kohti, kus tundub, et me ei oska üldse, aga ka neid, kus tundume maailma parimad. Tuleb aru saada, et kumbki pool pole tõene.
Mängijatele lisaksin sama, mida ütlen arenguvestlustel – võistkonna tulemus ja lapse areng ei ole võrdusmärgiga. Tasub natuke ennast otsesest võrrandist välja võtta. Iga laps võib teha väga hea mängu hoolimata sellest, kui võistkonnal läheb kehvasti. Ja ka vastupidi, võistkonna hea tulemus ei tähenda veel, et mängija mängis kindlasti väga hästi. Keskendume rohkem oma sooritusele ja küll treenerid tegelevad võistkonna poolega.
Toon näite ka sellest, et meil on nüüd kolm poissi Estonia Talent Projecti juures trennis – nende asi ei ole võistkonna pärast muretseda, kui üritused konkureerivad. Kui ETP läheb kuskile Euroopasse turniirile, aga meil on tähtis mäng, siis nemad peavad minema Euroopasse. See on põhiline. Küll treenerid vastutavad võistkonna eest.
* * *
Ütleme aitäh ka toetajatele: Nurme Turvas, Oskari Veod, Heworitz Technics, SW Energia, Presto bussid, Teamsport.ee, FIFAA, TeamSpirit, FYSIOwell stuudio, Fermid.ee, 7element, Estonian Football Podcast, AV Travel, Pärnu linn, Pärnumaa Spordiliit, Raeküla Vanakooli Keskus ja Eesti Jalgpalli Liit.
Tark mäng, tark klubi!
