Mullu märgatavat edu kogenud 2010 võistkonna jaoks sai läbi üks pikk periood. Viimast korda vaatab aastale treenerina tagasi Martin Kuldmägi.
* * *
Juba ilmunud kokkuvõtted: 2017; 2016; 2015; 2014; 2012
* * *
Milliste märksõnadega aasta kokku võtta?
Selle võistkonna puhul on märksõna vähemalt minul isiklikult, subjektiivselt, üsna lihtne leida. Ilmselgelt rock-n-roll oma parimas mahlas. Täpselt nagu AC/DC “Back in Black” album. Oli sügavaid ja veel sügavamaid madalseise, aga nende kõrval oli ka suuremaid ja veel suuremaid õnnestumisi. Lõpuks kogunes õnnestumisi kndlasti rohkem kui madalseise.
Väga äge hooaeg just selle koha pealt, et neid pandi proovile jalgpallialaselt, aga ka mentaalselt ehk raskete hetkedega. Need reaktsioonid, mida poisid, mängijad näitasid terve hooaja vältel erinevates situatsioonides ongi see, mille üle kõige rohkem rõõmu võib tunda.
Suvel kahenädalase vahega Summer Cupi ja Kokkola Cupi võidud – ei ole päris igapäev. Kui märgilised või olulised need saavutused on?
Seda pigem näitab aeg. Märgilisust üle hindama ei hakkaks, aga nad andsid eelkõige mängijatele väga hea ja väärtusliku õppetunni, kuidas võita finaale. See on see vana tõde, et finaali võitmiseks peab finaale mängima. Ja mis seal salata, ma arvan ka meie ühisel teekonnal, viie aasta jooksul olid need meie suurimad finaalid. Mõlemad võita … See oskus mängida suuri mänge on kõige suurem ja märgilisem asi, mis kaasa tuli.
Kokkola võidu järel küsisin mängijatelt ka, kas seda finaali oli lihtsam või raskem mängida. Eranditult kõik kinnitasid, et Summer Cupil oli kordades raskem, see oli esimese väga suure finaali ärevus ja kogemus. Selle arvelt oli Kokkola finaali eel oluliselt kergem olla. Need on mängud, mida ei ole võimalik treenida, õpetada, harjutada. Isegi tavalistel meistrivõistluste mängudel.
Nagu ütlesid, viis aastat koos. Nüüd juba mõned kuud ei ole, võistkond on liikunud edasi. Miks nii ja kuidas ajale tagasi vaatad?
Võrdlemisi lihtne, lakooniline vastus: mängijad vajavad paremaid treenereid. Kui üks treener on mängijatega olnud viis aastat, siis kuuenda aasta energia ei ole enam sama, mis ta on esimesel või teisel aastal. Tegu on tõeliselt tublide, hea suhtumisega mängijatega, kes väärivad etteotsa treenerit, kes paneb neid jalgpalli nägema täiesti uue nurga alt, kes annab neile uut värskust ja motivatsiooni.
Tagasi vaatan ühe sõnaga: tänutundega. Olen poistele tõeliselt tänulik, et mul oli võimalus kõik need aastad nendega koos tegutseda. Sai neile väga palju, et mitte öelda kõik endast antud ja kogesin-tundsin-tean, et nemad vastasid samaga. Ma arvan, et väga ilus hetk elus, kus õiged inimesed said õigel ajal kokku ja tegid õiget asja. Au, kiitus ja kummardus neile selle võimaluse eest.
Mis sõnumi või sõnadega sa nad üle andsid? Alustavad nad uue treeneriga puhtalt lehelt?
Otseselt sellist sõnumit ei andnudki ja kindlasti pole tutvustanud ka uutele treeneritele neid mängijaid süvitsi. See on osa üleandmise mõttest, et uus inimene vaatab neid uue ja värske pilguga, puhtalt lehelt.
Mina, mida lähemale lõpujoon sai, tõin omavahelistel koosolekutel välja, et selle võistkonna ja mängijate suurim trump on oskus tunda end mugavalt ebamugavatel hetkedel. Kolm-neli-viis aastat tagasi ma kindlasti utsitasin ja üritasin arendada mingeid klassikaliseid jalgpallielemente, et teha kiired mängijad kiiremaks ja tehnilised veel tehnilisemaks, aga mida vähemaks aega jäi, seda rohkem sai nendega räägitud, kui oluline on spordis tunda end mugavalt ebamugavatel hetkedel.
See on see, millega see võistkond paljudest teistest eristub. Et nad eristuks erakordselt tehniliste mängijatega, seda esimesena tähele ei pane – pigem koosneb see võistkond mängijatest, kes oskavad teha tööd, kes näevad rasketes hetkedes võimalusi saada paremaks. Rõhutasin korduvalt, et seda oskust ärge kaotage, vaid arendage üha rohkem ja rohkem.
Tahaksid sa midagi mängijatele, lastevanematele öelda?
Vanematele tõesti ütleksin tunnustusena, et tegu oli kindlasti sellise grupiga, kus vanem polegi võibolla väga hea termin, pigem toetaja. Toetajad, kes olid meiega heas ja halvas. Kordagi rasketel hetkedel ei olnud, et poisid, “võtke jalad kõhu alt välja”, “hakake nüüd mängima”.
Jah, poolnaljaga tuleb tõdeda, et rasketel hetkedel kiputi kohtunikke õpetama, aga sellest me ka rääkisime. Kõige tähtsam, et rasketel hetkedel oldi poistele toeks. Tihti ei näe vanemaid seda tegemas, pigem elatakse oma emotsioone ja ambitsioone välja ja kui laps neid ei täida, siis seda elatakse omakorda lapse peal välja. Selle grupi puhul oli asi õnneks sellest väga kaugel. Oli äärmiselt mõnus nendega kõik need aastad koostööd teha.
Poistele ütlen … mehed, teie kõige põnevamad ja paremad aastad jalgpallis on alles ees. See, mis me praegu tegime, oli parimas mõttes lastemäng, nüüd hakkab päris jalgpall pihta. Jälgin rõõmu ja huviga, mida nad edasi teevad.
* * *
Ütleme aitäh ka toetajatele: Nurme Turvas, Oskari Veod, Heworitz Technics, SW Energia, Presto bussid, Teamsport.ee, FIFAA, TeamSpirit, FYSIOwell stuudio, Fermid.ee, 7element, Estonian Football Podcast, AV Travel, Pärnu linn, Pärnumaa Spordiliit, Raeküla Vanakooli Keskus ja Eesti Jalgpalli Liit.
Tark mäng, tark klubi!
