Esindusmeeskonna 2025. aasta läheb ajalukku nii võiduga kui ka võitudeta. Kontrastide aastale vaatab tagasi nüüdseks juba endine peatreener Janar Larin.
* * *
Juba ilmunud kokkuvõtted: 2017; 2016; 2015; 2014; 2012; 2010; U17; Naised
* * *
Mis on märksõnad, millega 2025. aasta ära saata?
Tead, see on väga keeruline. Kui ausalt öelda, siis oli näha, et meeskond ei sulandunud ühte. Ma ei suutnud selles aidata. Ja kui meeskond ühte ei sula, siis meeskond ei käi koos ja sealt ei saagi mingit arengut tulla. Üksteise ees ei tekkinud kohusetunnet. Et kripeldab, kui ma ei tule või ei tee. See on suur märk tervele hooajale.
Teatud inimestel see oli – mõtlesin just, mida positiivset öelda, ja me ei pidanud üheski mängus loobumisvõitu andma. Nii palju ikkagi mingitel mängijatel kripeldas, et saime hooajaga hakkama. Aga et treeneri elu raskeks teha … Kogu hooaja peale oli üks-kaks mängu, kus pidin midagi valima. Polnud lihtsalt mingit valikut.
Kehvade tulemuste taga paistis mingi potentsiaal. Suutsime mängida liiga esimese otsaga normaalselt, võtsime karikas klubi ajaloo parima skalbi. Miks see potentsiaal lõpuks realiseerimata jäi?
Mängijate panus. Ei oldud nõus panustama või ka treener ei suutnud nii hästi oma tööd teha, et saada kõiki panustama. Potentsiaali oleks kindlasti olnud rohkemaks, null võitu näitab seda niikuinii. Ja kindlasti mingid otsused, mis tehtud sai. Eduseisus tulid mingid minu apsud sisse, kust vastane sai järgi. Meil ei olnud mängijate valikut, et suudaksime lõpus vastu pidada.
Oli mänge, kus 70 minuti järel oleks vaja värsket verd ja jalgu väljakule, aga polnud seda kuskilt võtta. Ja sealt tulid lihtsad eksimused, mis langetasid motivatsiooni. Kohtades, kus oli vaja juurde panna, polnud meil midagi juurde panna. Lisakäiku ei olnud hooaja lõikes. Aga potentsiaali nägime – karikamäng näitas väga hästi, et kui tahtmine oli olemas, võib ampsata päris suuri vastaseid.
See oli ka üks vähestest mängudest, kus kõik tõesti tahtsid, kus võideldi lõpuni. Kui võitleme, siis suudame, aga paljudes mängudes oli võitlust väga-väga vähe. Kui üldse. Meeskondlikku võitlust. Palju oli mänge, kus algusest peale oli näha, et ei tule. Ei olda valmis vaimselt. On, mida õppida. Nagu alati.
Mida peaksid mängijad sellisest aastast kaasa võtma?
Igaüks peab ise otsustama, mida kaasa võtab. Kes käis kohal, saab sellist ma-ei-anna-alla mentaliteeti kaasa võtta. See on muus elus samamoodi, kui sul on raske, sa ei loobu. Palju oli neid, kes loobusid poole hooaja pealt. Kohe, kui raskeks läks … Poole hooaja pealt loobumine on kõige karmim ja kurvem.
Võta see kohustus ja tee vähemalt hooaeg lõpuni, panusta ja näita sellega austust üles. Toodi igasuguseid vabandusi, aga tegelikult olid need lihtsad loobumised. Jäeti võistkond hätta. See näitab isiksust. Miks hooaeg ei läinud nii hästi? Isiksused. Kui loobud poole hooaja pealt, siis näitad, et sa ei ole isiksusena veel valmis täiskasvanute maailma astuma.
Mida sina treenerina aastast kaasa võtad?
Null võitu. Esmakordne kogemus. [pikk paus] Väga raske on öelda. Kindlasti midagi, aga … Eks kõik need õppemomendid, suhtlused ja asjad. Millal ja kuidas räägid, kui palju lased mängijatel endil otsustada ja kui palju teed ise otsused ära. Kõike seda saab mingil määral kaasa võtta.
Paksu nahka kasvatas ka. Vastane tuli alates mingist hetkest teadmisega, et neil on kolm punkti käes. Oli treenerina lihtne eesmärki sõnastada. Võtame Welco duubli – võõrsil 1:10, kodus 2:2. Meid alahinnati ja siis oli treenerina ka hea väike ninanips visata, et teed mingisuguse vangerduse ja tuleb teistsugune tulemus. Mängisime mingites mängudes natuke kaitsvamalt, mingites natuke ründavamalt.
Taktikaliselt sain sellest kindlasti mõtteid juurde. Kuidas mängida 11 mehega asju ümber, kui sul ei ole kuskilt lisakäiku võtta, aga pead midagi tegema, et olukord paraneks. Selle saan treenerina kindlasti võtta. Nägime ka, kuidas mingid asjad on peas kinni – kui lõime näiteks 0:2 pealt värava tagasi, oli hoopis teine mäng. Aga selles olukorras tegelikult treener ei tee midagi. Puhas psühholoogiline efekt, et oleme veel mängus sees.
2026 algas uue peatreeneriga. Kuidas sina seda asja näed?
Esimesed paar kuud on alati hea ja positiivne, kui tuleb uut hingamist ja natuke teistmoodi asju. Võibolla teise lähenemise. Saab olema huvitav ja loodan, et uus peatreener suudab asja piisavalt hästi ajada ja panustada rohkem, kui mina suutsin. Olgem ausad, jäin tihti ajahätta ja ei suutnud nii palju panustada kui oleks võinud.
Nüüd saan olla rohkem toetavas rollis oma nägemusega, aga uuel treeneril on kogu aeg pühendada sellele võistkonnale. Tal ei ole vaja valida paljude vahel. See võib olla väga-väga hea, kui nii läbi läheb. Oleks ülitore, kui usutakse sellesse, mida tema teeb. Mul oli selline tunne, et minu tegemistesse ei usutud. See saatis meid terve hooaja lõikes. Loodan, et nüüd mängijad usaldavad rohkem seda, mida teha üritatakse.
See annab natuke ka võtme, miks tippjalgpallis üks treener võib olla ülihea ja teine võib olla nime järgi sama hea, aga ei too tulemust. Kõik oleneb mängijate uskumisest ja tahtmisest. Ma teadsin, kuhu astun – kahe klubi liitumine on väga keeruline, eriti nii, kui klubid on olnud rivaalid. Rivaalist saada üleöö sõpru … Võimatu. See võtab aega.
Nüüd on aasta vahepeal olnud ja mingi töö on tehtud. Loodan, et uue treeneri elu on viis korda lihtsam. Ja ta saab teha korraliku ettevalmistuse – eelmisel aastal meil seda ei olnud. Tundmatus kohas vette hüpata on keeruline ja see oli faktor, mis pani hooaja algusele põntsu. Sel aastal võiks kõik olla stabiilsem. Treener teab, kellega arvestada ja saab mingid asjad varakult paika panna. Tuult tiibadesse!
* * *
Ütleme aitäh ka toetajatele: Nurme Turvas, Oskari Veod, Heworitz Technics, SW Energia, Presto bussid, Teamsport.ee, FIFAA, TeamSpirit, FYSIOwell stuudio, Fermid.ee, 7element, Estonian Football Podcast, AV Travel, Pärnu linn, Pärnumaa Spordiliit, Raeküla Vanakooli Keskus ja Eesti Jalgpalli Liit.
Tark mäng, tark klubi!
