Esindusmeeskond kindlustas enne viimast vooru tiitli!

Pühapäev oli meie kõigi jaoks erakordselt tähtis. Tõelises kuue punkti lahingus linnarivaal Vaprusega suutsime läbi higi ja vere tulla neljanda liiga lääne tsooni meistriteks. Jäime küll viiki, aga ilmselt ei mäleta lähiajalugu niivõrd põnevust täis väravateta poolteisttundi.

Aeg enne otsustavat lahingut

Kuna Poseidon Nirvaana tegemised on jäänud mõneks ajaks kajastuseta, oleks paslik meenutada kahte mängu enne Vaprusega madistamist. Septembri eelviimasel nädalavahetusel olime võõrsil napilt üle Märjamaa võistkonnast ja mõni päev enne suvevaheaja lõppu purustasime Tallinna Jalgpalliseltsi võistkonna.

Huvitavamana tasub välja tuua, et neid mänge ühendas tõeline meiepoolne pühendumus. Me näitasime sellist mängu, millega võidetakse tiitleid. Kõrge pressing, järjest paremini toimiv kaitsemäng – tallinlased ja märjamaakad suutsid meile kokku lüüa vaid kaks väravat, meie üheksa vastu. Lisaks näitasime üles erakordset võitlejamentaliteeti, millest on meil seni võib-olla mõnes mängus vajaka jäänud. Tõsi, need mängud ei olnud vast vutiromantikule midagi erilist, aga kindlasti klassikalist kiirrünnakut toetavale pallisõbrale.

Lahing Vaprusega

Selles mängus oli tõesti kõike – lisaks eespool mainitule ka kindlasti uskumatult palju emotsiooni, füüsilist ja vaimset töötlemist, pealtvaatajaid, kohtuniku vilet, kaarte, kiirrünnakuid, õhuvõitlusi, pikkasid aute ning paljut muud. Kes nägi, see teab, millest jutt, kes ei näinud, ei saa seda kahjuks läbi kirjasõna kogeda.

Me alustasime hästi ega andnud hetkekski täielikku domineerimist Pärnu kollasele leerile kuni mängu lõpuni. See oli kindlasti üks edu võti ning paras ootamatus paljudele. Võib arvata, et üllatasime nii fänne kui ka peatreenerit oma südikusega. Näitasime kõigile, milleks oleme suutelised. Kuigi momente väravat lüüa oli mõlemal võistkonnal heal juhul ühe käe sõrmedel lugeda, ei leidnud pall teed väravavõrku.

Korra tabasid Vapruse mängijad värava põiklatti, aga see oli pigem üle jala läinud tsenderdus kui ohtlik pealelöök. Korra suutsid nad ka standardolukorra ajal lüüa palli väravajooneni, kuid sealt toimetas Kevin Lilleleht selle kindlalt minema. Meie paremad momendid vihisesid napilt väravasuust mööda või takerdusid nurgalöökide järgsetes olukordades vastaste jalgadesse.

94. minutil kõlanud lõpuvile lõpetas meie jaoks pika ootamise – võita liiga tiitel. Meeskond kinkis peatreenerile tänutäheks ka šampuse, millest suurem osa sai kimiräikkönenilikult laiali pursatud. Emotsioon oli tõesti võimas ning pole päris normaalsele tasemele tänasekski langenud – miks ka peaks? – ning oleme valmis pingevabalt järgmisi vastaseid ette võtma.

Mis siis edasi?

Kuigi üks mäng on veel liigas jäänud, ei ole seal meie jaoks enam midagi suurt mängus, sest vahe Vaprusega püsis neljal punktil (vastavalt 40 ja 36). Pärast seda hakatakse välja selgitama neljanda liiga üldtšempionit, kus lähme vastamisi poolfinaalis lõuna tsooni võitjatega. Kui täpsem informatsioon saabub, anname kindlasti teada.

Kangelased mängus Pärnu JK Vapruse vastu: Nils Grün, Kevin Lilleleht, Andrus Stimmer, Romet Mihkels, Kaspar  Vihmaru, Ott Nauts, Aron Tanel Niin, Ott Kangur, Peeter Laur, Joonas Einfeldt ja Lauri Lilleste. Pingilt sekkusid Kert Pulst, Henry Hoolma, Sten Vili ja Carl-Richard Saks. Lisaks oli peatreeneril võimalik kasutada ka Kristjan Õunpuu, Kristo Laarmanni ning Silver Lulla abi, kuid kes kõik jäid sel korral siiski pingile.

Suured-suured tänud kõigile poolehoidjatele ja ehk näeme juba peagi jalgpalliplatsil!

Tark mäng, tark klubi!

Arhiiv

Kategooriad