Eile toimus paarikümne pealise Kernu publiku ees karikasarja kohtumine JK Kernu Kadakaga, mis pakkus nii draamat kui põnevust. Kokkuvõttes õnnestus meie meeskonnal siiski järgmisesse ringi pääseda.
Enne mängu oli teada, et Kernu Kadaka näol on tegemist väga tulihingelise võistkonnaga, kes töötlevad väljakul vastast füüsiliselt ja vaimselt. Kernu näol on tegemist III liiga klubiga, kellega tuleb meil õige pea liigamängus uuesti rinda pista. Nende keskmine vanus on tugevalt üle kolmekümne, mistõttu võis eeldada, et väljakule astuvad kogemustega mehed. Löödud väravate arv liigas – neli – ei osuta eriti ründes agressiivsele võistkonnale, pigem võis arvata, et tegu on füüsiliste mängijatega kaitsefaasis, kuna teenitud on liigas juba kuus kollast kaarti. Kõigest hoolimata võis mängu favoriidiks pidada ikkagi meie esindusmeeskonda, kel liigatabelis üheksa punkti Kernu nelja vastu.
[VAATA ALGKOOSSEISU PILTI ARTIKLI LÕPUST!]
Mäng algas väga võrdselt, mõlemad meeskonnad võitlesid palli pärast keskväljal. Mängu taktikaks oleks võinud eeldada vastaste füüsilist vormi ja vanust arvestades kiiretele sööstudele kaitsjate selja taha mängimist, kuid vastaste kogemused maksid ning ei õnnestunud algul meie ründajatel neid üle joosta. Esimestel minutitel toimuski võitlus peamiselt keskväljal ning võimalusi ei tekkinud kummalegi poole. 11. minutil aga tuli meie keskvälja maestro Marko Oja poolt ootamatu kauglöök, mis tabas posti. See elavdas natuke meie meeskonda ning õnnestus hetkeks tekitada ka kerge surve vastaste poolel, kuid võimalusi pealelöögiks ei tekkinud.
Esimesel poolajal tekkinud olukorrad olid suhteliselt ohutud mõlemal pool väljakut, mõnel korral õnnestus meil vastaste kaitsjate eest ära joosta, kuid palli üle kontrolli kaotamise järel neist enam olukordi ei sündinud. Peale ühe korra, kui tipuründaja Sten Vili võitles välja nurgalöögi meile. Nurgalöök, mille ta ise väljakule saatis, aga paraku ebaõnnestus. Kernu sai 21. ning 24. minutil pealelöögile, kuid mõlemad löögid läksid kaugelt väravast mööda. 28. minutil tundus, et vastased hakkasid juba kergelt väsima, Kernu meeskonna mängija peatas meie kiirrünnaku veaga ning sai selle eest kollase kaardi. Samas aga tundus, et Kernu kontrollis koduväljakul palli veidi rohkem kui Poseidon. 31. minutil oli Kernul hea võimalus pealelöögiks, kuid pall läks väravast napilt mööda, samas oli selge, et meie väravavaht Taavi Tamm ka kontrollis olukorda täielikult. 41. minutil õnnestus meil hea vasturünnak, kui tipuründaja Vili pääses vastaste kaitsjate käest jälle plehku, kuid tema löök läks kõrgelt üle värava.
Siis aga juhtus midagi traagilist – Kernu nurgalöögi järgses olukorras tõmbas meie keskkaitsja Saar karistusalas särgist maha vastaste ründaja. Kohtuniku vile kõlas ning penalti oli saanud tõsiasjaks. Vastaste ründaja Priit Zoova realiseeris penalti külmavereliselt ning seisuks oli 1:0 Kernule. Selle seisuga mindi ka poolajapausile.
Teisel poolajal otsustas peatreener Martin Kuldmägi teha kaks vahetust, et mängu elavdada. Ründekolmikut Klein – Vili – Lulla hakkas asendama sellel hooajal rohkelt väravaid kombineerinud Klein – Tohver – Einfeldt kolmik. Oli selge, et vahetused tõid mängu aktiivsust ning see tipnes juba 46. minutil meie meeskonna pealelöögiga. Oli näha, et Poseidoni meeskond on jõuga nõudmas seda viigiväravat. 55. minutil see juhtuski! Segadus vastaste karistusalas lõi löögivõimaluse, meie suurimale väravakütile sel hooajal, Ülari Tohvrile, kes palli külma kõhuga karistusala joonelt vastaste kaitsja rikošetiga väravavõrku kõmmutas. Seis oli 1:1 ja olukord meie poolt vaadatuna hoopis päikselisem. 58. minutil otsustas peatreener oma viimase vahetuse ära kasutada ning mängust lahkus äärekaitsja Mägi, teda asendas Voltein. Teisel poolajal peale peatreeneri õnnestunud vahetusi tekkisid mitmed väga ohtlikud olukorrad vastaste karistusalas, ometigi ei suutnud me neid realiseerida väravaks. 62. minutil õnnestus Kernul saada veelkord kaugelt löögile, kuid pall lendas poolele teele Tallinna poole. Selge oli see, et vastaste vanus hakkas rolli mängima ning Kernu mehed olid väsimas. Nende liikumised muutusid loiuks ning kaitses ei suudetud enam meie mehi pidurdada, see tipnes 69. minutil teise kollase kaardiga Kernule. 74. minutil sai Kernu kaks nurgalööki järjest, kuid ei suutnud neist olukordadest midagi välja võluda. Selge oli see, et viik ja penaltid oleks sealkohal olnud Kernu jaoks juba võit.
Kuid Kernu ei tahtnud alla anda, 82. minutil tuli kauglöök karistusalast väljast läbi meeste, mistõttu oli pall väravavaht Tammele raskesti nähtav. Õnneks oli väravavaht Tamm oma ülesannete kõrgusel ning päästis meie meeskonna halvimast, tuues alt vasakust nurgast pall ära. Vahepeal olid veel mõned olukorrad, kuid midagi erilist neist ei sündinud. 86. oli kaheldav olukord Kernu kastis, kuid kohtuniku vile vaikis.
Siis 88. minutil, kui publik ning mängijad olid juba veendunud, et õhtune Atletico – Bayerni mäng jääb nägemata, see lõpuks juhtus! Meie ründajal Joonas Einfeldtil õnnestus palliga kahe vastaste kaitsja vahelt läbi pugeda peale vastaste eksimust. Võidujooksus väravavahiga jäi peale välk-kiire Einfeldt ning seejärel ei jäänud üle muud kui pall väravavõrku kõmmutada. Emotsioonid olid laes, nii meeskond kui ka kaasa elama tulnud üksikud Poseidoni fännid vaimustuses! Sellega aga ei olnud õhtu veel tehtud. 90. minutil sööstis paremalt äärelt läbi ääreründaja Klein, kes andis suurepärase söödu otse Einfeldti jala peale, kes pidi palli ainult elegantse kõksuga tühja väravasse suunama. Seisuks oli saanud juba 3:1 Poseidonile. Sellega oli mäng tehtud, 88 minutit kõva vastupanu ning võitlust Kernu võistkonna poolt, kuid lõpuks pidid ikkagi noorematele jalgadele alla vanduma.
Meeskonna peatreener Kuldmägi võttis mängu kokku järgmiselt: „Erinevalt Pakri mängust alustasime Kernus uimaselt ning leidsime alles teisel poolajal oma mängurütmi. Esimesel poolajal jäime hätta teravuste loomisel ega suutnud oma mängu vastastele peale suruda. Vaheajal tegime mõned muudatused ning jätkasime juba intensiivsemalt ja kõrgema tempoga, mis vastastel selgelt üle jõu käis. Tulemuseks raske, kuid see-eest magus võit.“
Mängu kangelane ning võiduvärava(d) löönud Einfeldt kommenteeris emotsionaalset mängu: „Emotsioon on muidugi super! 88. ja 90. minutil võiduväravad lüüa on mõnus. Iseenesest oli kogu mäng kontroll meie käes, seega kordagi ei olnud paanikat ja tõenäoliselt oleks pidanud varem väravad ära lööma, aga seda magusam oli! Sellist iseloomu meil vaja ongi. Meeskonnalt hea töö ja ootame huviga järgmise ringi vastast.”
Tark mäng, tark klubi!
