Poseidoni 2012 I võistkonna jaoks soosis mullune aasta arengut, kuid treener Janar Larin usub, et regulaarsema treeningutel osalemise läbi ollakse võimelised veel palju enamaks.
* * *
Millised on märksõnad, millega 2022. aastat meenutama jääda?
Märksõnadega on keeruline … vähene kohalkäimine, kindlasti. Just trennides, päris palju probleeme oli sel aastal. Oleksime võinud teha suurema arenguhüppe, aga paljudega oli nii, et kuu aega puudu, kuu aega kohal. Aga kui sa oled kuu aega puudunud, siis sa oled juba nii paljust ilma jäänud!
Esimest aastat mängisime 7v7 ja sellega saime tegelikult päris hästi hakkama. Oli palju ilusaid mänge, kus domineerisime. Aga meelde jääb, et otsustavust veel ei ole, näiteks kõik penaltiseeriad kaotasime. Vaatasin just, et hästi palju oli turniire, kus kaotasime ainult ühe mängu, aga saime viienda koha. Ühe mängu! Aga saad viienda koha.
Kahju on lastest, nemad jäävad medalist ilma, aga eks see tulebki läbi pingutuse välja teenida. Ja kui sa treeningutel kohal ei käi, siis sa ei pinguta piisavalt.
Ütled, et ei ole piisavalt otsustavust. On see midagi, mida saab mängijates arendada või peab see tulema loomulikul teel läbi kasvamise?
Realiseerimist saab kindlasti arendada. Nad ei löö veel ära paljusid võimalusi, aga see tuleb ajaga. Selles ma ei kahtle.
Meil on olnud palju võrdseid mänge, mis on tore. Hinnanguliselt on olnud jõudude tasakaal 60/40 meie kasuks, mis on väga hea lähtepunkt järgmisteks sammudeks. Võitude ja kaotuste suhe peabki olema veidi plussis. Aga just võrdsetes mängudes loeb otsustavus. Ikka juhtub, et realiseerimine veab alt.
Kui palju mängib selles rolli vähene kohalkäimine treeningutel, mille samuti välja tõid?
Kindlasti. See on väga oluline. Eks põhjuseid on palju ja alati ma ei tea, aga meil on olnud sel aastal palju haiguseid ja Covid on teinud väga suure töö, eriti mõne mängijaga, kes muidu alati kohal oli.
Eriti halb on asi siis, kui ilmad ka külmaks lähevad – nad ei käi sõpradega kuskil mängimas ja jääbki lihtsalt auk sisse. Hakata võrdlema nendega, kes saavad käia trennis kuskil mõnusas soojas hallis … sellest on kahju.
Kes mängijatest tegi möödunud aastal tubli arenguhüppe või üllatas sind treenerina?
Keeruline küsimus! Aga kaks nime võiksin välja tuua. Kendra Uibomäe on palju juurde pannud peaga mängus, hakanud varasemast rohkem mõtlema ja suhtlema. Suhtumise ja iseloomu poolest on see tubli edasiminek võistkondliku mängu poole.
Lucas Neutal paistab üha enam silma tahte poolest võita, millega on kaasnenud oskus võistlustel pingutada. See on tore. Jah, see on mingis mõttes veel väga toores tahe – eelkõige tähenduses võitmine võrdub väravate löömisega, kui tegelikult on vahel vaja hoopis näiteks pall kaitses tagasi võita, et väravaid üldse lüüa saaks -, aga seda tahet on väga hea näha. Sedalaadi sportlikku viha.
Uus aasta tuleb veidi teistmoodi, 2012 ja 2013 võistkonnad hakkavad eraldi võistlema. Mida see treeneri jaoks muudab ja millised sihid võiks aastaks seada?
Muudabki lihtsustatult öeldes seda, et paljud saavad oma vanusele vastavaid mänge, mitte ei pea mängima aasta vanemate vastu. Keegi ei tea kindlalt öelda, kas see aitab mängijatel kiiremini areneda, aga loodetavasti saavad nad rohkem võrdsemaid mänge, ei jää füüsiliselt alla ega pea kartma, et vastane oleks kiirem, sest on aasta vanem. Teadmine, et nad saavad hakkama, on oluline.
Oluline märksõna on ka stabiilsus. Nüüd on väga selgelt kaks eraldi võistkonda, kellega käia, nimekirjad, kellega töötada. See on positiivne nii treeneri kui ka mängijate jaoks.
Tahaksingi eelkõige, et kõik kohal käiksid. Selle nimel tuleb tööd teha, aga see on ka kõige olulisem, sest siis toimub areng. Järjekindlus viib sihile. Kui kellelgi jääb juba nädal või kaks vahelt ära, siis on seda kohe märgata.
Tahaksid sa lastevanematele või mängijatele midagi öelda?
Tegelikult olid kõik tublid, et käisid, viisid, sõitsid – oli veel palju selliseid võistlusi, kus lapsed pidid ise kohal käima. Oli päris palju vanemaid, kes said ise hakkama, kõik oli organiseeritud ja tehtud. Loodetavasti uuel aastal on seda veidi vähem ja saame rohkem võistkonnana asju teha, käia ja olla.
Ütlen siin ka ausalt, et Covid on palju muutnud ja lastevanematega ei ole suhtlust olnud nii palju kui võiks olla. Nad käivad varasemast veidi vähem kohal ja paraku ei jõua kõigiga pidevalt ise kontaktis olla. Eks see on osaliselt ka minu tegemata töö, aga me kõik endiselt õpime ja kohaneme praeguses olukorras.
* * *
Ütleme aitäh ka toetajatele: Kodu Kuubis, Põhuplaat.ee, Hevo Tehnika, SportAeg, Presto bussid, Teamsport.ee, FIFAA, Fermid.ee, Nord Homes, 7element, AV Travel, Pärnu linn, Pärnumaa Spordiliit ja Eesti Jalgpalli Liit.
Tark mäng, tark klubi!
